Abistamine on meis kõigis kaasasündinud. Teaduslikud uuringud tõestavad, et altruistlik tendents avaldub inimestes juba 18 kuu vanuselt.
Teiste aitamine tekitab meis hea tunde, kuna meie aju ja keha vallandavad õnnehormoone siis, kui aitame teisi. On ju loomulik, et tahad kallimale, sõbrale või lapsele appi tulla, olgu ta siis hädas vaimse tervise, käitumisprobleemide, õpiraskuste, sõltuvuste või muude probleemidega.
“Konstruktiivne abistamine soodustab teiste inimeste kasvu ja iseseisvumist ning düsfunktsionaalne abistamine vastupidist.”
Abistamine ei ole alati hea. Kui pakume oma abi liiga palju, ei anna me teistele võimalust ise probleemiga hakkama saada ning võime sellega tahtmatult teise inimese kasvu pidurdada. Mõnikord võib juhtuda, et aitame kedagi kohusetundest või suisa manipulatsiooni tagajärjel.
Abistamine võib olla keeruline. Abi andmine viisil, mis tundub konstruktiivne ja toob teistele tõeliselt kasu ennast kahjustamata, on õpitud oskus. Üks parimaid viise selle oskuse täiustamiseks on teada, millal aitamine lõpetada.
See artikkel toob esile 10 olulist märki, mis viitavad, et võib-olla on aeg panna teiste abistamisele paus. Ära jäta tähelepanuta neid märke, sest enesehooldus on sama oluline kui teiste toetamine. Avasta, kuidas tunnetada tasakaalu vajadust ja astuda samm tagasi, et hoolitseda iseenda eest.
Tunned tihti ärevust? Loe rohkem siit!
1. Kui sinu pakutav abi ei aita.
Kanada kliiniline psühholoog Jordan Peterson soovitab, et kui pakud kellelegi abi – pereliikmele, lapsele, sõbrale, partnerile või isegi võõrale – ja see ei aita või abi ei võeta vastu, siis lõpeta proovimine! Kui sa seda ei tee, raiskad oma aega või muudad olukorda veelgi hullemaks. Selle asemel soovitab ta pakkuda abi neile, kes seda soovivad ja hindavad. Ta ütleb, et võta kuulda tarkust: “Ära loobi pärleid sigadele.”
2. Kui sa hoolid rohkem kui inimene, keda aitad.
Kas oled kunagi tundnud, et oled kellegi aitamisse rohkem investeerinud kui inimene ise? Abi andmise lõpetamine võib olla parim, mida saad kõigi asjaosaliste jaoks teha. Kui muretsed ja astud samme kellegi teise nimel, pärsib see abisaaja enda vajadust investeerida enda aitamisse. See on hämmastav, mis võib juhtuda, kui astud sammu tagasi.
3. Abistad ja samas tunned viha või nördimust.
Viha ja solvumine, mis järgneb abistamisele, on sageli märk sellest, et midagi on valesti. Sellisel juhul oleks mõistlik teha enda suhtes üks sisekaemus. Kas sa annad liiga palju? Kas aitad kaasa kohustustundest või soovist meeldida või heakskiitu saada? Kas sinu lahkust peetakse enesestmõistetavaks? Kui vastus mõnele neist küsimustest on jaatav, siis tõmbu tagasi ja hinda kas oleks aeg seada mõni piir. Hoolitse enda eest ja las keegi teine aitab.
4. Kui kokkulepetest ei peeta kinni.
Kui abisaaja ei suuda kokkuleppeid täita, on sinu heaolu jaoks oluline teda selle eest vastutusele võtta. Tema päästmise jätkamine õpetab talle, et sind on lubatud mitte austada ja kokkuleppeid murda. Näiteks võib mõni lapserollis olev täiskasvanu, kes on sõltlane, laenata sinult raha põhjendades seda täiesti ratsionaalselt ning järgmisel hetkel kulutades selle hoopis millelegi muule ning tulles hiljem sinu juurde tagasi, et küsida lisa. Siin on sobiv hetk aitamine lõpetada!
5. Kui sinu abi soodustab sõltuvust ja abitust.
Konstruktiivne abistamine soodustab teiste inimeste kasvu ja iseseisvumist ning düsfunktsionaalne abistamine vastupidist. Teiste abistamine võib olla ego tugevdav harjumus, mis võimaldab sul tunda end vajalikuna, kontrolli omavana või päästjana. See võib tekitada sinu abisaajas sõltuvust ja abitust, mis võib omakorda põhjustada tõelist kahju. Näiteks nimetatakse taolist vanema ja täiskasvanud lapse dünaamikat vanemlikuks kaassõltuvuseks ja see võib aeglustada noore täiskasvanu võimet saada täielikult iseseisvaks. Kui olete liiga abivalmis, võib juhtuda, et see võimaldab teistel olla „väikesed” ja „vähem“, kui nad on võimelised.
6. Sinu abipakkumine kurnab su ressursse.
Olgu selleks sinu aeg, energia või ressursid, aita teisi oma võimaluste piires. Kui kellegi teise abistamine kulutab sinu aega, energiat või ressursse juba ülemäära, siis lõpeta! Isegi kui nõustusid millegi tegemisega või andsid lubaduse ja märkad, et kulu muutub liiga suureks, olgu see siis rahaline või emotsionaalne, võid loobuda või tuua sisse täpsustuse kui palju sul on tegelikult võimalik aidata. Kui teed endale kahju, siis see ei ole abistamise eesmärk. Eesmärk on pakkuda abi või tuge ilma oma reserve tühjendamata.
7. Kui tunned, et abi saamiseks sind manipuleeritakse.
Kui märkad, et sind sunnitakse psühholoogiliselt tegema kellegi heaks midagi, mida sa tegelikult teha ei taha, siis ära seda ka tee! Tavaliselt tekitab manipuleerimine kõhutunde, et midagi on valesti. Ole ettevaatlik inimestega, kes mängivad ohvrit ja rõhuvad süütundele. Kehtesta oma piirid ja hoia neid, isegi kui see abipalujat vihastab.
8. Kui otsid kellelegi teise jaoks õigustusi või lähed vastuollu oma väärtushinnangutega.
Kui keegi eeldab, et valetaksid või seaksid end ohtu selleks, et neid aidata, on see selge märguanne sellest, et abistamine tuleb lõpetada. Konstruktiivne abistamine ei nõua vabanduste otsimist, saladuste hoidmist ega valetamist. Kui see nii on, siis keeldu.
9. Kui avastad, et annad abi või nõu, mida sinult ei palutud.
On olemas 12-etapiline rehabilitatsiooniprogramm nimega Al-Anon. See on mõeldud alkohoolikute sõpradele ja pereliikmetele, kes kipuvad liigselt osalema alkohooliku eest hoolitsemises, selle võimaldamises või püüdes alkohoolikut “korda teha”. Al-Anoni liikmetel soovitatakse hoiduda reageerimast, et aidata või anda teistele soovimatuid nõuandeid. Selle asemel julgustatakse neid oma eluga tegelema ja laskma teistel kogeda oma tegude loomulikke tagajärgi.
Seda tarkust võime me kõik kuulda võtta. Vanemad hüppavad sageli oma lapsi päästma või annavad oma lastele nõu, selle asemel, et lihtsalt kuulata, lasta neil raskustele ise lahendusi leida ja lubada neil endil abi küsida.
Mõnikord on lihtsam “aidata”, kui tunda ärevust, nähes oma last või lähedast raskustes.
10. Kui teise inimese aitamine viib sind põhja.
Jordan Peterson räägib ka “vetelpäästereegli” kasutamisest, et vältida sellist abistamist, mis sind ennast põhja viib. Kui vetelpäästja läheneb uppuvale inimesele, pakub ta uppujale kas poid või köit. Põhjus on selles, et uppuja on paanikas. On põhjalikult dokumenteeritud, et taoline paanika paneb uppujat päästjast haarama sellisel moel, et ka päästja upub. Petersoni sõnul annab vetelpäästja reegel vetelpäästjale loa lasta kellelgi uppuda, kui on selge, et abistamine uputab mõlemad. Kui kellegi abistamine tõmbab ka sind põhja, pead võib-olla lahti laskma ja enda kaitsmiseks edasi liikuma. Näiteks: kui sõltlase abistamine hävitab ka sind, on see märguandeks lahti lasta.
Ebatervislike abistamisvormide mõistmine ning nendest loobumine aitavad sul tagasi võita oma aega ja energiat, mida saad soovi korral tervislikel, sisukatel ja rahuldust pakkuvatel viisidel rakendada.
Loe enda mineviku draakonitest siit!
Kui soovid omandada praktilisi teadmisi kuidas oma aju hoida, optimeerida ja taastada, siis koolituse leiad siit: Terveks eluks terve aju – Ajutervis